Uudiste arhiiv

Eesti piimandussektori olemus ja strateegilised eesmärgid.

Ühistu liikmed arutasid Eesti piimastrateegiat ja sellest tulenevalt mõtteid MAK 2014-2020 koostamiseks.
Teemakohase ettekande tegi EPKK juhataja Roomet Sõrmus.
Algamas on Euroopa Liidu uus finantsperiood (2014-2020), mistõttu on EL ühist põllumajanduspoliitikat suunates ning maailmakaubanduse liberaliseerimist ja piima tootmiskvoodi kaotamist arvestades oluline analüüsida ka Eestis prioriteetse tootmisharu piimanduse võimalusi ja vajadusi.
Eesti eeldused piimatootmiseks on klimaatiliste tingimuste tõttu soodsad, lähiturgudel on nii toorpiimale kui ka piimatoodetele nõudlus, kuid tervikuna oleneb edukus piimandussektoris eelkõige tootmis- ja töötlemissektori koostööst ja konkurentsivõimest.

Strateegilise eesmärgina on tänaseks fikseeritud 2020. aastaks toorpiima mahtu suurendada 1/3 võrra, so ühe miljoni tonnini. Piimatootjate nägemus ühtib piimastrateegias olulise rõhuasetusega, et töötlemissektor peaks senisest paremini kasutama võimalusi toorpiimale lisandväärtuse andmisel, mis tooks lisatulu nii ekspordist kui koduturult ja seeläbi maailmaturuhinnale läheneva ning stabiilsema tootjahinna koduturul. (graafik 1 ja 2)

Piima tootjahinda on parandanud tootjate poolt toorpiima eksport 15-25% piima kogutoodangust, kuid selle eelduseks peaks olema välisturu pidev ja kasvav nõudlus, mis on siiski prognoosimatu.

Tootjapoolselt turuolukorda üldistades kasutab piimatöötleja ülemäära reeglit, et konkurendist madalama hinnaga on siseturul kergem kaubandusketti pääseda ja seal püsida. Ka pakutav tootevalik on laiem kui ehk majanduslikult tasuv oleks. Olukord, kus kõigil turgu mõjutavatel piimatööstustel on laia tootevaliku juures piisavalt ja ülejäägiga töötlemisvõimsusi (kokku ca 800 tuhandele tonnile piimale) ning edasised investeeringud oleks ebaotstarbekad, on tootmise efektiivsemaks muutmine toiduaineteturul toimuvate globaalsete struktuursete muudatustega seoses pigem probleemiks.

Piima töötlemissektor on Eestis teiste tootmisharudega võrreldes vähem kontsentreerunud ning täna kasutatakse töötlemisvõimsusest keskmiselt 60%. Spetsialiseerumine ja koostöö töötlemissektoris  tagaks enam piimandussektori jätkusuutlikkust terviklikult.

Enamusel suurematest piimatootjatest on ca 50% mahus laenuraha kasutades lautadesse investeerides optimaalne tootmismaht ja efektiivsus saavutatud. Seejuures oli investeeringueelselt äriplaanis loomakohtade arv farmis ettevõtte söödabaasi võimalustega tasakaalu viidud. Eesti farmides üldiselt saab siiski söötmis- ja pidamistehnoloogiat valida ning töö efektiivsust tõsta olenevalt karja suurusest.

Piimatootmine on nii Euroopa Liidus kui ka teistes maailma olulisemates tootmispiirkondades kasvanud, mis avaldab survet piimatoodete hindadele. Euroopa Liidu piimatoodang kasvas 2011. aastal 2%, saavutades rekordilise 139 miljoni tonni taseme, kuid  siseturul piimatoodete nõudlus prognooside kohaselt oluliselt ei suurene. Euroopas prognoositakse aastatel 2011-2016 piimatootmise ca 9 miljoni tonnist (ehk 6% võrra) kasvu võrreldes 2010. aasta tasemega, samas järgmise viie aasta jooksul prognoositakse maailma piimatoodete nõudluse kasvuks vaid 2,4%. Piimatöötlejate esindusorganisatsiooni EDA väitel globaalne piimatoodang käesoleva aasta teisel poolaastal ei suurene, vaid langeb 1-2%.

Globaliseerumine piimandussektoris on pöördumatu protsess, kus tootjahind kujuneb parimates tingimustes (sh tehnoloogia) ning minimeeritud kulude juures. Globaalsetel turgudel toimuv nõuab analüüsimist, sest juba täna toodetakse Eestis piima üle 60% siseturu vajadusest rohkem. Piima tootmine ja töötlemine peaksid oma efektiivsuselt olema sünkroonis. Paljudel põhjustel on siseturu vajadusest ülejääva piima kogus viimastel aastatel suurenenud, selle müügivõimalus koos tootjahinnaga on piimatootjate suurenev mure. Raske on nõustuda võimalusega, et piimasaaduste hinna madalseisus doteerib töötleja eksporti piimatootjate tootjahinna arvel.

Piimatootmise sesoonsusest olenevalt on pulbripiima ja või hind maailmaturul väga kõikuv, mis nõuaks turukorralduslike meetmete rakendamist. Küsimus nii tootjale kui ka töötlejale, kas Eestis on toorpiima töötlejale toormena palju või vähe, vajab rohkem lahtirääkimist.

Piimastrateegia eesmärgina ühe miljoni tonni kogutoodangu täitmine lähtudes turusituatsioonist, konkurentsivõime tasemest ja ka juba varem tehtud tootmist mõjutavatest valikutest nõuab suuri pingutusi. Tänases situatsioonis on prognoositud lehmade arvu edasist langust kogutoodangu säilitamisega ca 80 tuhande lehma tasemele.

Piimalehmade karjade struktuuris suhteliselt suur väikekarjade osatähtsus (alla 20 lehma karjas) ja keskmiselt hea toodang lehma kohta (intensiivne tootmistase) raskendavad lehmade koguarvu suurendamist. Mullikate juurdeost impordina eeldab paremat finantsolukorda. Lehmade üldarvust oleneb piima kogutoodang ja selle muutmise võimalused. (graafik 3)

Piimatootja motivatsioon on lõpuks kõike otsustav ja oleneb turumajanduses suuresti piima tootjahinnast. Kombinaatidesse realiseeritava piima ja ka piima kogutoodangu maht vabariigis kasvas aastatel 2003-2007 tänu söötmise ja pidamise ümberkorraldamisele suuremates karjades seoses paljude uute kaasaegsete lautade ehitamisega. Viimastel aastatel on stabiilse kogutoodangu juures realiseeritava piima kogumaht kasvanud piima kaubalisuse tõusu arvel, mida on mõjutanud kvoodiomanike arvu jälgides ka paljude väiketootjate poolt tootmise lõpetamine. (graafik 4)

4Piimatootjate suur laenukoormus ja ebavõrdne konkurents ühisturul on säästurežiimil tootmise peapõhjused, mis ei võimalda ära kasutada tegelikku tootmispotentsiaali. Eeltoodud tootjapoolsed üldistused ja statistilised näitarvud vajavad veisekarja aeglast käibekiirust arvestades strateegiliste eesmärkide saavutamiseks analüüsimist.

Eesti piimanduse strateegia 2012-2020 eesmärkide täitmiseks vajalike täiendavate investeeringute mahuks on prognoositud kuni 300 miljonit eurot. Piima kogutoodangu suurendamine, tõstes selleks kuni 19% lehmade keskmist toodangut või suurendades lehmade arvu kuni 30 tuhande lehma võrra, vajab täiendavat põllumajandusmaad elatus- ja põhisööda tootmiseks. Jõudluskontrolli  andmetel  oli  2011. aasta toodang aastalehma kohta kolme tõu keskmisena 7756 kg. Tootmise tõhususe tõstmiseks või laiendamiseks on vaja kvalifitseeritud tööjõudu jne. Piimastrateegias on eesmärkidena  fikseeritud seitse sõlmprobleemi, mis on aluseks edasistel aruteludel ja programmdokumentide väljatöötamisel (strateegilised eesmärgid).

On tänuväärne ja õigeaegne, et nende eesmärkide saavutamiseks on rakendunud kõikide asjassepuutuvate organisatsioonide koostöö, mis võimaldab uue maaelu arengukava kaudu probleeme lahendada. Piimandussektori edukust on loota vaid juhul, kui eelkõige piima töötleja ja tootja vahel toimub majanduslikult kasulik koostöö siseturul.

                                                     Aavo Mölder, Tartu Agro AS


« Tagasi